Recent Comments

Viimati lisatud

Mul on raskusi, et olla hea sõber praegusel hetkel

On varahommik. Mu mees läks juba tööle ja lapsed magavad alles. Ma olen siin rahulikult, istudes kohvitassiga arvuti taga köögis, hinnates iga hetke.

Ma heidan pilgu oma meilidele, kustutades kiiresti kõik ebasoovitavad meilid ja meenutan endale, et mul tuleb kiiremas korras mõned arved ära maksta.

Seejärel näen ma, et üks vana sõbranna on mulle saatnud naljaka foto meist kahest, kui me olime veel palju nooremad.

Meilis on kirjas: "Kuidas sul läheb? Kas sa mäletad veel seda päeva? See oli nii tore päev!"

Ma vaatan meie naeratavaid nägusid. Me naersime millegi peale, olles õnnelikud ja muretu. Me olime väga lähedased sõbrad. Väga tugev side oli meie vahel.

Nüüd katsume me hoida kontakti vähemalt kord kuus, sest mul on kalduvus selliseid meile vahele jätta. Ma tunnen end tegelikult süüdi, et ei suuda rohkem pingutada. Nagu paljude teiste meilidega, mida ma oma postkasti saan, loen ma neid ainult siis, kui olen tööle sõitmas öeldes endale, et vastan kohe, kui olen koju jõudnud. Ja nii see elu läheb.

Väikeste laste vanemana on mul tunne, et pidevalt on sul mingi kuhi asju ees ootamas, mida teha on vaja. Kui sa just ei tegele lapse riidesse panemisega või magama panemisega, söögi tegemisega, siis pead sa tööl ja poes käima, sõidutama lapsi, lisaks sellele huviringid, trennid, sünnipäevad. Isegi suvel, kui sa katsud aega maha võtta, on sul alati asju, mis ootavad tegemist. Väärtuslikud hetked, mida sa oma perega veedad, õhtusöögi valmistamine, laste pesemine, unejutu jutustamine jne.

Sellele lisandub väsimus, mis päeva lõpuks kätte jõuab. Lapsel tulevad hambad, see tähendab, et sa ei saa magada niipalju, kui vaja. Või siis on tal kõrvapõletik. Pidevat tundub, nagu juhtuks midagi.

Aeg, mis sa oma lastega veedad. Oma elukaaslasega. Oma perega. Ja lisaks sellele muidugi oma laste õpetamine.

Tegelikult ei ole ma ainult selles suhtes halb eeskuju, mis puutub sõnumitele vastamisse. Kui ma ka leian mingi aja oma sõprade jaoks, pean ma end alati organiseerima: " Äkki sa saad tulla, kui ma olen lapsed magama pannud? ".

Ja kui ma suudan kõik valmis organiseerida, siis ma pean kogu tahtejõu mängu võtma, et mitte haigutada enne kella kümmet õhtul. Mu voodi tõmbab mind. Kui mõelda, et varem suutsin ma kogu öö üleval olla, juttu rääkida ja naerda veel peale mitut klaasi veini.

Ma olen muutunud. Tuleb tunnistada.

Ma tean, et mul on raskusi sellega, et olla praegu hea sõber. Aga ma luban, et see ei jää nii igavesti. Ma tunnen praegu, et pean olema oma laste jaoks, kes mind pidevalt vajavad. Aga see ei jää ju alati nii kestma.

Nad kasvavad nii ruttu. Ja õpivad juba ise oma kingapaelu kinni siduma. Nad saavad ise oma hommikusöögi lauale pandud ja oskavad ka laua pärast ise ära koristada.

Isegi, kui see võib natuke absurdne tunduda tahan ma nautida iga seda hetke. Sest head asjad elus ei kesta kaua. Ma tahan mäletada nende hääli, sellistena nagu see on praegu. Nende ümmargusi põlvi. Ma tahan nautida iga hetke, kus nad veel usuvad, et ma olen kõige parem inimene maa peal.

Kui nad kasvavad, siis jääb mul rohkem aega üle. Ma õpin siis, kuidas oma aega paremini organiseerida. Ilmselt saan ma siis rohkem magada. Ja ma luban sulle, et ma olen siis sama hea sõbranna sulle, nagu vanasti. Sama hea sõbranna nagu ma tegelikult olen seda ka praegugi.

Sest tegelikult olen ma ju ikka siin. Ja ikka mina ise. Ja ma tõesti väärtustan meie sõprust ja sellepärast ma vastangi sulle selle kirjaga.

Kui sa oskad olla kannatlik, siis tulen ma sind varsti vaatama.





Allikas:  http://www.espritsciencemetaphysiques.com


Kommentaare ei ole